Kallis Eesti!

Sul on kohe sünnipäev! Olen meeletult uhke, et saan end nimetada eestlaseks. Jaa, tean. Suurem osa maailmast isegi ei tea, kus Eesti asub. Aga mina tean! Mu lähedased teavad. Ära kunagi ütle "mitte kunagi", aga ma ei näe, et tahaksin kunagi kusagil mujal elada. Mõtlen nagu päriselt, päriselt elada. Et kogun oma kobinad kokku ja kolin mujale. Mkmk. See on ainus riik, kus saan aru, kuidas õigesti käituda.

See on ainus keel, mida räägin aktsendita.

See on ainus riik maailmas, kus saab nalja teha soomlaste üle, kes on eestlastest veel aeglasemad.

Kui olen Kiiksus tööl, tean, et kohe ei astu kliendi juurde ja ei küsi:"Kas ma saan teid aidata?" või "Kuidas läheb?". Tean, et kui seda küsin, siis 90% inimesi mu poodi tagasi ei tule.

See on ainus riik, kus tean, et musi põsele ei tehta kaks ega kolm korda, vaid pigem kallistatakse. Kui kallistatakse. Ja kui siis ikkagi kallistatakse, peab arvestama, et osad inimesed kas ehmatavad või ütlevad:"Ohoooo! Ahah. Nii siis, jah? Me siin juba kallistame!".

See on ainus riik, kus tean, et kui minu ostukorv on pilgeni täis ja taga seisval inimesel on käes ainult üks õnnetu Snickers (näiteks) ja ma pakun, et minge minust ette, siis 85% kordadest mind vaadatakse nagu hullu, aga tehakse, nagu pakkusin.

See on riik, kus on küll pikad ja pimedad talved, aga suvi on see-eest üks lõputu valguspidu. Ja meil on neli aastaaega! NELI. Kui paljud riigid saavad sellega veel kiidelda!?

Suure tõenäosusega on see ainuke riik maailmas, kus mind peetakse ekstraverdiks, sest kui ükskord Gruusias käisin, olid kostitajad pidevalt mures, et miks me grupiga nii vaiksed oleme. Lõpuks väsisin sellest küsimusest ära ja vastasin:"Me oleme eestlased!" Küsija tegi pika pausi ja venitas siis:"Aaaa, jaa, muidugi-muidugi!". Mäletan ka seda, et kui mõned aastad tagasi ühe väga ekstravertse eestlasega Kuubas reisisin, pidime vahepeal tegema "vaikuseminuteid". Miks? Ei saanud eriti palju kõndida ilma, et keegi tuleks juttu ajama meiesuguste "viikingitega" (mina olen hästi väike viiking).

See on ainus riik, mida ära olles igatsen ja kuhu tagasi jõudes tunnen end kohe koduselt.

Olen uhke, et elan Eestis. Väikses ja vapras riigis (või nagu mu kanadalasest sõber ütles "smurf country"), kes on võidelnud end vabaks ja teab, mida vabadus päriselt tähendab. 

Palju õnne, armas-kallis Eesti!