Jõuluime

Parkisin eile õhtul auto tänavale. Suht tänava otsa lootuses, et keegi mu taha ei pargi, sest nagu liiklusseadus ei lubaks ja ees on hang. Aga pargiti. No mis siis ikka. Hakkasin oma tagasihoidilike juhioskustega siis välja manööverdama ja no ei saa hakkama. Üritan ja üritan. Vahepeal naeran. Vahepeal mõtlen, et jeerum, kui piinlik. Viis minutit hiljem läheneb teiselt poolt teed noormees. No nii 19-23 aastat vana. Vaatab minu poole, keerab pilgu ära, vaataba minu poole, keerab pilgu ära. Selge, eestlane! Järgmisel hetkel on ta auto kõrval ja küsib:"Kas saan aidata?"

Mina:"Jah, palun. Ma ei oska!"

Ütleb, et proovige, ma lükkan. Ei õnnestu. Annab siis paar vihjet, kuidas paremini saaks. Kuulan teda ning mõistan, et ma ei oska nii teha, nagu ta õpetab. Vähemalt pole ma sedak unagi pidanud proovima. Ilmselt mu niigi suured silmad läksid veel suuremaks. "Arvan, et peaksid ise proovima ja mina lükkan."

Noormehe silmad lähevad ka päris suureks. Saan aru, et ta peas käib kiire mõtete ping-pong stiilis:"Mina ja võõras auto? Tema, nii väike, lükkamas?"

Tekib hetkeline paus, kus mõlema silmad on väga suured, kuni noormees vaikides noogutab ja lisab:"Proovime!".

Tema läheb rooli, mina lähen auto taha ja hakkan lükkama. Kahe sekundi pärast libisen, sest noh...jää...ja kukun huule kergelt katki. Ei hakka nutma. Hakkan kõvasti naerma ja mõtlen, et mis dumbfuckery ja absurd see hommik küll on. Noormees õnneks vist ei pane seda tähele ja püüab edasi. Viis minutit hiljem suudab ta kohutava kärsaka haisuga auto teele keerata. Olen nii tänulik, et kallistan teda ja ütlen, et mul pole midagi tänutäheks ka anda. Ta naeratab ja läheb ära. 

Selline vahetu ja ilus hetk tänasest päevast.